Iga ilmaga mesipuu poole
reportaaž Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist
Anneli Aken

24.-26. oktoobril kogunesid järjekordsesse laululaagrisse Bonni servas Bad-Godesbergis asuvasse Annabegi lossi Euroopa Eestlaste Koor, EÜSLi projektikoor, Soome eestlaste koor “Siller” ning kaks dirigenti, keda tavaelus võib Saksamaast sagedamini kohata Tartu kandis – Kalev Lindal ja Lauri Breede. Geograafiliste iseärastuste tõttu vaid mõnel korral aastas kohtuvatele lauljatele oli sügisene kokkusaamine väga töine: eesmärgiks salvestada tulevasuvise üldlaulupeo konkursi laulud ning anda laagri lõpus ka täispikk kontsert.

Kui reede õhtust pühapäeva lõunani järjest, järjest ja järjest laulda, vahepeal väga palju süüa ning öösel ka magamise asemel laulda, nii et isegi “…vein, et vein, et vein vinti ei tee…” (nagu laulusalm ütleb), siis saab see kõik juhtuda vaid mõnes eestlaste koorilaagris. Selliseid pühendunud tegelasi kohtab harva. Aeg jääb seisma ning hea südamega inimeste mõõdik lööb näidu lakke. Ükskõik kui hästi seda ka kirjas kirjeldada ei püüaks, ikka jääb sõnadest väheks. Aga kirja panema peaks, sest ka vähestest mälukildudest on abi, et hoida all osalejate ühtekuulumise tunde nuppu, tekitada kõrvalseisjates “tahan ka” tunnet või siis tõestada omal tagasihoidlikul moel, et väliseesti värk ei olegi nii veider kui “päriseestlastele” paistab ning Eesti kultuur õitseb ka kodust kaugel täies ilus

Ei saa mitte vaiki olla

Paar päeva enne laagrit selgub, kui väike võib olla ka suur Saksamaa – kooris on veel teinegi Trieri eestlane. Rongis arutame muuhulgas ka kooriasju. Oleme mures, kas koor ikka laulupeole saab. Minul jäi suvine laager Aegviidu laager küll pooleli, aga seal kuuldu jättis hinge kahtluseussi – paljud aldipartiid on suisa akrobaatilised, sopran kõlab karvaselt, mehi vaid käputäis… Kaaslane jahab kõhklusi. Jõuame Annabergi täpselt kell 19 – õhtusöögiks. “Ma tellisin paksu supi”, ütleb koori president Mare. Ta ei ole laiali saadetud kirjas valetanud – supp maitseb oivaliselt. Rahvast on veel vähe, aga mida enam minu taldrik tühjeneb, seda sagedamini peavad “vanad olijad” söömist katkestama, et tervituskallistusteks püsti tõusta. Kaua seedida ja sisse seada ei lasta – kohe pärast sööki läheb harjutamiseks.

Soojenduseks vaadatakse läbi mõned lihtsamad kontserdi lood. Minu muusikalised eelarvamused on esialgu veel visad kaduma, aga mida enam hääled ja südamed soojenevad, seda paremaks läheb. Laul jätkub ka pärast ametliku proovi lõppu. Vaba aja reperutaaris on kõike – rahvamuusikast džässini. Kell kolm öösel soovib suur hulk väsimatuid ning ammugi mitte enam tõsises meeleolus laululinde võtta ette täiesti tõsiseid koorilaule. Minul süttib “punane tuluke” – kui peol hakatakse “tööst rääkima”, aeg on magama minna. Viimane laulja jõuab aga kuuldavasti voodisse kella kuue paiku, kui esimesed tõusevad. See ei sega teda esimesest hommikusest proovist osa võtmast.

Hiigelkoori taltsutamine

Proovipäev algab korraliku, tervelt tund aega kestva soojaks võimlemise ja laulmisega. Kokku on seekordses laagris lauljaid 74, koos pereliikmetega 100 inimese ringis. Palju rohkem toole harjutussaali ei mahuks ka. Ööbima ei mahu niigi – mõned peavad leppima ümberkaudsete hotellidega ning üks pere kasutab elamiseks kavalasti väikebussi. Riikidest on esindatud Saksamaa, Holland, Belgia, Šveits, Inglismaa, Prantsusmaa, Soome, Tšehhi, Eesti ning Kanadast saabunud tenor laiendab meie seltskonna lausa “maailma eestlaste kooriks”. Suurima territooriumi hõlmavad aldid. “Me saaksime moodustada koori sees veel teise suure koori – Euroopa altide naiskoori,” sosistan naabrile. Kvantiteet ei taga kahjuks kvaliteeti – nii mõnigi partii on raske isegi kogenud noodilugejale.

Lõik lõigu järel. Eraldi ja koos. Uuesti. Ja uuesti. Ning jälle uuesti. “Ära laula “ii-ii-ii” nagu mudilaskooris. Laula “üü-üü-üü”!” Dirigendid sooritavad oma soovide selgitamiseks imetrikke, tehes silmad ette nii mõnelegi näitlejameisterlikkuse õpetajale. “Võtame nüüd kõik koos. Algusest.” Kaugeltki mitte kõik ei alusta korraga. “K-õ-i-k koos. Teie, ka, kudujad!” hõikab Lauri. Kuigi keegi hetkel ei koo, on dirigentidele juba varasemast silma jäänud, et mõned meist armastavad muistse eesti naise kombel kallist aega topelt ära kasutada ning vaikselt vardaid klõbistada. Kes kooris laulnud, see teab, et isegi kui naised-mehed eraldi ruumidesse jagada, peavad bassid ikka tenorite ja sopranid altide (ning vastupidi) partiide õppimise ajal ootama, mistap mõned ongi näputöö ühes võtnud. Peidan oma kindateo vargsi eesistuja selja varju. Mõtlen, et kui ma poleks füüsika tundides kudunud, ehk poleks ma siis köögis voolu alla jäänud? Kalev ja Lauri vahetavad kohad. “Lauri ei oska tegelikult seda lugu õpetada. Ta kudus siis, kui üldjuhid sellest rääkisid,” itsitab Kalev.

Magava laulja suust laul ei jookse

Lõunasöök on ülihea ning toidujagajad ei koonerda. Kuulen lauanaabrtelt, et köögipersonali hulgas on paljud noored lätlased. Mõtlen itsitades, et lõunanaabrid karistavad õelaid eestlasi nuumamisega, kõikide saldejums’i-, saare- ja varbanaljade eest. Muidu poleks ju muret, aga kõik see kõhutäis tuleb pühapäevase kontserdi proovi tarbeks kirikusse kaasa vedada. Kuigi väike kohavahetus ergutab (eriti neid, kes vaevuvad jala astuma), ei kõla tulemus kirikus sugugi mitte rahuldavalt. Värskelt seediv laulja on sama abitu kui magav laulja. Kuna salvestus ei rahulda ei lauljaid ega dirigente, tuleb teha panused pühapäevasele kontsertsalvestusele. Mõtteid aitab mujale viia “kuulamisteraapia” – värskelt on plaadile pandud Sisaski oratoorium “Pro Patria”, millest kaks katkendit ka laulupeo kavas. Töö jätkub hilise õhtuni. Marguste “See on Eesti” proovitakse läbi ka peast. Lugu päris seisma ei jää, kuigi Vigala, Nigula ja Lihula jt kihelkondade nimede asemel kõlavad uusloomingulised “Vibula, Nihula, Ligala”.

Küünlavalgel õhtusöögulauas tehakse pikk tutvustusring: liikmeskond on täienenud ning kõigiga   ükshaaval kolme päeva jooksul tutvuda ei jõua. Euroopa eestlaste tegevusalade pilt on väga kirju, nii et ühe noore naise tagasihoidlik repliik “no mis seal NATOs ikka nii erilist on” teenib sooja aplausi. On õpetajaid, arste ning õdesid, insenere, mitut sorti ettevõtjaid, muidugi ka euroametnikke, väikeste lastega kodus olijaid, aga ka näiteks endine baleriin, kes nüüd rahvusvahelisi suhteid seab ning väga haruldane kolimisfirma omanik – haruldane seetõttu, et talle lausa meeldib klavereid tassida. Paljude enesetutvustuste järel peab üks või teine kaaslane oluliseks täiendada, et tegemist on väga hea südamega inimesega. Sajakonna inimese tutvumine võtab aega ligi tunni. Pikk päev on teinud oma töö ning võrreldes eelmise õhtuga on vabatahtlike väsimatute lauljate hulk väiksem. Ometi käib kitarr veel tunde käest kätte ning aegajalt satub üks või teine klaveri taha.

Häbelikud silmad maast üles dirigendi poole

Pühapäeva hommikul on äratus õige vara. Unevõlglasi päästab veidike vaid talveajale üleminek. Kõik asjalikud ning tõsised, sest ees ootab kontsert. Proov on üsna tõhus, mõni lugu kõlab juba koori moodi. Keegi ei koo. “Lauri ja Kalev on nagu Kaval-Ants ja Vanapagan,” poetan ühe pausi ajal vaikselt naabrile. “Aga ma ei tea, kumb on kumb.” “Lauri on Vanapagan,” arvab naaber. Selleks, et karusid tantsima panna või elevante kõrva pealt nihutada, peabki väheke muinasjutuline olema. Koorijuht ei saa olla igav nimene, siis ei hakka muusika iialgi elama.

Kava läbi lauldud, ning järjekord paigas, pannakse koori polod selga ning tee viib mäest alla Pauluse kiriku poole. Tuletan meelde viiuldaja ja õpetaja Tõnu Reimanni öeldud lauset “Kui publikut on vähem kui laval esinejaid, on tegu kultuurisündmusega. Kui rohkem, siis meelelahutus.” Kirikus on publikut parasjagu, nende hulgast vaatavad vastu ka mõned värsked lauljad, kes end kontserdi jaoks ebakindlalt tundsid. Õnneks toimib ka selle laagri puhul harrastajate kuldreegel “eks proovid logise alati, küll esinemine välja tuleb”. Täiuslik pole meist keegi, aga tulemus üllatab meeldivalt paljusid nii siin- kui sealpool lava. Mõned ei malda pärast lõunasöögilauaski istuda, vaid kuulavad kõrvaltoas kontserdi ülesvõtet.

Lahkumiskallistusi on rohkem kui reedeseid, palju on uusi sõpru. Eelarvamused on kadunud: Euroopa Eestlaste Koor ei ole lihtsalt rahvuslik ühendus, vaid täitsa koori moodi koor. Lauljate endi algatusel jõuame ehk järgmises, jaanuari laululaagris rohkem individuaalset tööd teha (lauljate keeles “luukambrit”) ning konarused saavad silutud. Paljud lähestikku elavad lauljad on juba leidnud endale muusikaliselt kogenumad “tugiisikud”, kellega on kindlam koos partiisid harjutada.

“Meil on ju laulupeo toiduraha juba makstud. Kui me ikkagi laulupeole ei saa, siis palume end toetajate nimekirja panna,” püüan temaatilist nalja visata. “Või käime väljakul suppi söömas,” täiendab Mare.

Üks on selge: kes selles kooris laulab, teab paremini kui keegi teine, miks “Ta lendab mesipuu poole” lauldes hääl värisema hakkab ning silmanurka pisara asemel suisa tulvavesi koguneb.