Autor: Anella Aasmaa (Luksemburg),
laulja alates 2014. aastast
Jaanuari ja veebruari vahetuse nädalavahetusel kõlasid kaunid eestikeelsed laulud Luksemburgi kaguservas Remerchen-Schengeni noortehostelis. Sinna oli pesa teinud Euroopa Eestlaste Koor, kes andis viimast lihvi suvise laulupeo “Aja puudutus. Puudutuse aeg.” repertuaarile. Koos olid 109 lauljat tosinast riigist, kolm dirigenti ja paarkümmend toetavat pereliiget. Kõigile osalejatele jäi hinge soe, ajatu puudutus.
Öeldakse, et pole halba ilma heata. Eestist erineva põhjusega väljarändajate arv kahjuks ei vähene. Õnneks ei vähene ka Euroopa Eestlaste Koori liikmeskond ning lauljate arvu pidev kasv ei ole enam seotud vaid laulupeoga. Üha suuremat huvi tunneb just noorem generatsioon, kes on suundunud välismaale õppima või töötama. Vaatamata uuele ja huvitavale keele- ja kultuurikeskkonnale ollakse endiselt südamega Eestis ning soovitakse laulda kauneid isamaalisi laule, et koduigatsust peletada. Pidevalt suurenev kooriliikmete arv näitab, et võõrsil elades ei unusta me laulmist kui väga erilist ning olulist rahvuse identiteedi väljendamise viisi.
Minu jaoks oli see esimene kohtumine Euroopa Eestlaste Kooriga. Söögipauside ajal valdas mind imelik ja hiljem mõtlemapanev tunne. Minu lähedal istusid pidevalt uued inimesed, kellel kõigil on rääkida oma Eesti lugu. Mõne laulja kõnes oli aimata kerget võõrkeele aktsenti, see pani mind veelgi enam nende inimeste vastu huvi tundma. Tundus tõeline eksootika suhelda ühe Inglismaal sündinud ja seal terve elu elanud eestlannaga ning kuulata, kuidas ta õhinal räägib oma kiindumusest Eesti vastu. Kuid kui me veel laulma hakkasime, sulandusid kõik meie elud justkui üheks perekonnaks. Mõistsin, et ühes laulmine ongi üks väga oluline tegur, mis ei lase unustada meie väikest ja kallist Eestit.
Koorilaager oli väga liigutav. Kõiki saabujaid võeti vastu soojade embustega, õhus oli tunda ootusärevust ning taaskohtumise rõõmu. Inimesed, kes kohtusid üle pika aja, jätkasid oma juttu justkui sealt, kus eelmine kord pooleli oli jäänud. Laululaagrist on saanud omamoodi kohtumispaik, kus nähakse häid sõpru ning veedetakse ühiselt lauldes kvaliteetaega.
Kui nõutud repertuaar selgeks õpitud ja laulud lindistatud, sai laulumaratonist sujuvalt tantsumaraton, mis ei tahtnud lõppeda isegi varavalges. Hoogsaid lugusid mängis ansambel “Ilusad isad” Brüsselist, vahva etteaste tegi 10. sünnipäeva tähistav EÜSL-i (Saksamaa eestlaste) projektikoor ja Šveitsi laulupere esitas ooperiklassikat. Täiesti uuele tasemele viisid õhtuse koosviibimise säravad ja särtsakad kuulsused – paroodianumbrid Luksemburgi naiste esituses tõstsis emotsioonid lakke. Sellised üllatusnumbrid võiksid saada traditsiooniks.
Soojalt võeti vastu ka uued „rebased“, kes esitasid n-ö jala pealt veerand tunniga omandatud isetegevuskava lauldes, tantsides ja püramiide tehes ega löönud kartma ka ülesande ees kanda viiekesi ette laulupeo üks nõudlikumaid teoseid – „Taandujad“. Au ja kiitus neile!
Suure kummarduse ja tänu on välja teeninud Luksemburgi laululaagri korraldajate tiim, kelle eestvedajateks olid Anneli Aken, Margit Liivo ja Liina Teras. Koori panid võimsalt kõlama dirigendid Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa), Kalev Lindal (Eesti) ja Silver Lumi (Soome), abidirigendid Anneli Aken ja Viive Mäemets (Soome) ning kontsertmeister Aita Sibul (Saksamaa). Laule aitas salvestada Hartmut Schmitz (Saksamaa). Loomulikult ei saaks ükski koorilaager toimuda ilma suurepäraste lauljateta. Võime kõik enda üle veidi uhkust tunda. Usun, et see laager puudutas meie kõigi südameid.
Rõõmsa kohtumiseni südasuvistel laulupeo kontsertidel!