30. jaanuaril said viis eesti tšikki rendiautosse pressitud ja sõit Annabergi võis alata.
Berliinist saime kenasti läbi. Selleks ajaks, kui me liikuma hakkasime, kell oli vaid loetud minutid neli läbi, oli tööpäeva lõpu liiklus juba suuremas osas vaibunud. Saksamaa, noh. Ees ootas meid 6-7 tundi sõitu. Et end sobivasse meeleollu viia,oli kaasa haaratud paar eesti plaati – Curly Strings, Odd Hugo, Vägilased, Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm jt. Need otsast lõpuni ja lõpust otsani läbi kuulatud, oli tee Bonni ikka veel pikk. Teised kooriliikmed hakkasid juba vaikselt Annabergi kohale jõudma. Oli aeg ka meil hääled lahti laulda. Kilomeetrid nõnda lõõritades aina möödusid ja möödusid. Autojuhtki elas laulmisesse nii sisse, et keegi ei pannud tähele, et GPS vaikselt, aga tungivalt teisele kiirteele keerata käskis. Mis parata, kui laulud nii armsad on.
Kell oli vist juba 10 õhtul, kui me lõpuks Annabergi kohale jõudsime. Laulusaal oli puupüsti särasilmseid eestlasi ja „laulu-eestlasi“ täis. Hoolimata pühendunud lõõritamisest ei jäänud me püüdlikult vaikne sisenemine tähelepanuta. Meie saabumine võeti ajendiks, et uusi lauljaid tervitada. Sel korral oli „rebaseid“, mina kaasaarvatud, vaid neli. Kõik naised, aga see-eest vägevad.
Meie uute tervitamise-tutvustamise peale palju aega ei kulutatud. Kui koor aastas vaid 3-4 korda kokku saab, siis pole ka ime, et iga minut ühislaulmist kallimast kallim on. Ega me seda vähest tähelepanu saamist aga ju pahaks ei pannud. Isegi tahtsime laulda ning eestlasele omaselt me rambivalgust palju kauem polekski hästi talunud.
Ma olin tõesti juba liiga kaua koorilaulust eemal olnud. Ohh neid külmavärinaid, mis kooriga ühiselt laulmine ikka tekitada võib! Nõnda laulda lõõritades vaatasin salamisi ringi. Vapustav, kui palju eestlasi ikka üle Euroopa laiali on. Ja meie, Euroopa Eestlaste Koori liikmed, oleme ju vaid jäämäe tipp. Igal „mugavuspagulasel“ oma põhjus, miks mitte Maarjamaal elada, aga Eestit seda enam igatseda.
Laulmisest kasvas üle laulmine, millele järgnes laulmine, mis lõppes laulmisega. Ehk siis proovile järgnenud pausi ei suudetud eriti kaua lauluvabana hoida ning nõnda jätkus mitteametlik leelotamine hiliste õhtutundideni või õigemini varaste hommikutundideni.
Laupäev oli tõesti üksainus laulmine. Küll eraldi, küll koos, küll ametlikult, küll vabalt. Kui ma ühel pausil mõtteisse vajunult kargesse talveõhku astusin, taevas siramas imekaunis päike, märkasin, et olin, vähemalt hetkeks, viimse kui rakuni unustanud, et elan juba kaks aastat Saksamaal, kaugel oma armsast perest ja kallitest sõpradest, oma nunnust kutsust ja aina vanemaks jäävatest vanavanematest.
Päev läbi oli õhk vaid särisenud eestlusest – eesti keel ja eesti laulud ja eestlased ja Eesti mälestused. Tol hetkel valdas mind üdini Eesti tunne. Nagu oleksin teleportimise leiutanud – oli see ju vaid tavaline koorilaager kuskil Eesti vaikses külakeses ühes veidi lagunenud, aga endisest hiilgusest veel uhkeldavas mõisahoones. Viivuks valdas mind kodune turvatunne, õnn ja armastus. Kuni mõte väikse hilinemisega siiski longates järgi jõudis ning mu tegelikkusesse tagasi tiris.
Kui õige otsus oli see olnud siia laagrisse tulla kõikide nende saatusekaaslastega!
Aga päev oli alles noor. Ning nõnda sain õhtul veel teise suure emotsiooni osaliseks. Ma olen koorides laulnud vist juba 15 aastat. Rohkem kui pool oma elust. Olen igasugu isamaalisi laule söögi ette ja söögi peale ette kandnud, aga alles sel laupäeval pärast ametliku osa lõppemist ning mitteametliku laulmise algust mõistsin ma nende isamaaliste, patriootlike, armastavate laulude sõnumit. Hiljem kuulsin, et ma pole ainus, kes nõnda on emotsioonidest ülekülvatuna pisaraid ses kooris valanud. Need on lihtsalt südantlõhestavalt kaunid laulud.
Ma siiski ei mõistnud, kuidas saavad eestlased, kes pole ise Eestist eemal elanud, nii igatsevaid laule me armastatud kodumaast kirjutada. Hakkasin alles tol hetkel kõikide nende kordi ja kordi ette kantud laulude sõnu kuulama. Võib-olla ma polekski varem suutnud neid mõista ning selle pärast ei olnud neile ka erilist tähelepanu pööranud. Nüüd oma välismaa kogemuste ja igatsuste tohuvabohusse mässunult sain tõeliselt aru, miks „Laul Põhjamaast“, „Kodulaul“ või „Imeline laas“ eestlaste südameid ikka ja jälle vallutavad.
Kuigi rahvast oli palju ja kõigiga ei jõudnud rääkida, tundsin, et meie vahel tekkis mingi nähtamatu side. Igatsen juba nüüd oma uute tuttavate ja sõprade järele ning ootan ärevusega järgmist koorilaagrit.
Lõpetuseks pean lihtsalt tõdema: „Uhke on olla eestlane!“
Carmen Pajuste
Berliin, Saksamaa
Laager toimus 30.01-01.02.2015 Haus Annabergis (Bonnis, Saksamaal)