Muljeid Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist
Remerschenis, Luksemburgis 16.-18. oktoobril 2015
Kui ma Euroopa Eestlaste Koorist enne esimest laululaagrit üldse midagi teadsin, siis seda, et kord on seal majas – koori asjaajamise eest seisva Anneli e-kirjad ei jätnud kahtlusele mingit ruumi. Kuhu tulla, mis kell, millise bussiga, palju maksab pilet, millised noodid peavad kaasas olema ja kas tubades käterätid on – kõik oli selge enne, kui oleks jõudnud küsimagi hakata.
Niisiis sujus mu päevapikkune reis Põhja-Londonist Lõuna-Luksemburgi väga stressivabalt ja jättis aega eksistentsiaalsete küsimuste üle juurdlemiseks. (Peab tunnistama, et esikohal nende hulgas oli “miks on selline riik nagu Luksemburg üldse olemas?” ja napilt teiseks jäi “kas ma olen kunagi elus enne saanud kahe euro eest nii pikalt bussiga sõita?”. Kolmas, kui te just peate teadma, oli “miks siin nii külm on?!” – võimalik, et ma olen ainus inimene maailmas, kes elab Londonis ilma pärast, aga kontinentaalne kliima tõesti ei ole mulle kontimööda.)
Esimeste uute koorikaaslastega õnnestus mul kohtuda ja tutvuda juba Mondorfi külas, kus kahe bussi vahel vestlemiseks jagus aega nii palju, et mu eksistentsiaalne küsimus nr 1 sai parasjagu ammendava vastuse. (Aitäh, Sigrun!)
Aga siis me juba olimegi Remerschenis ja järgmise paari tunni jooksul tutvusin ma nii paljude uute inimestega, et tõesti hea meel oli neist nimesiltidest, mis kõigile rinda kleebiti. Ja ma nüüd loodan, et keegi ei solvu, aga… n-ö eurooplase kogemusega eestlasega on ikka palju lihtsam jutule ja sõbraks saada kui kodueestlasega. Tuleb välja, et “hoian omaette, kellelegi igaks juhuks otsa ei vaata ja küsimustele vastan ühesilbiliselt” ei ole geneetiline! Nii ei jäänud mul uue lauljana hetkekski võimalust end võõrana tunda, sest juba me olimegi kõik tuttavad.
(Vahepeal jõudsin käia ka hääleseades, kust ma päris kindlasti tulin välja parema lauljana, kui ma sisenedes olin. Juba ainult selle pooltunni nimel tasus lennukiga sõita!)
Järgmiseks võeti ette lauludega tutvumine. Minu kui võrdlemisi staažika koorilaulja jaoks oli see suurema osa repertuaari osas pigem meeldiv taaskohtumine, aga ohtralt küsimusi tekitas seegi – millal, mis asjaoludel, mis kooriliigi seades ja mis häälerühmas ma neid lugusid viimati laulsingi? Partiid ise on kenasti lihasmälus olemas, aga toetavaid fakte vähevõitu, ja nagu minust märksa väärikamas eas inimestel, on paremini meeles eelmisel sajandil toimunu kui eelmise aasta laulupidu…
Järgmistel päevadel ilmusid mu noodipakist välja ka mõned niisugused laulud, mida ma enne laulnud ega mõnel juhul ka kuulnud polnud. Ei tea nüüd, kas asi oli seekordses seltskonnas ja dirigendis või olen nüüdseks juba piisavalt väliseestlane, aga mõnedki teosed, millest ma enne suuremat pidada pole osanud, hakkasid seekord minuga rääkima (“sõbrad, teiega on hea…”). Uma Pido laulude popurrii oli uskumatult äge; selleks ajaks, kui sellega ühele poole jõudsime, olin juba täiesti veendunud, et sellele peole pean ma minema. Ja täiesti uus laul minu jaoks – “Ela hästi, mu kodumaa” – nojah, ma pole malevapõlvkond, aga kuidas ma seda varem pole kuulnud? Võibolla ootas ka see soodsat aega, et mulle südamesse pugeda. Just neid põdrakellade hääli tulingi siia kuulama!
Noh, ja meil oli külas Olav Ehala, kes rääkis oma laulude juurde lugusid, mängis klaverit ja suhtus uskumatu soojusega kõigesse, mis juhtus. (Üht-teist ikka juhtus. Näiteks maailma kõige lühem Olav Ehala laul seekordsete rebaste esituses, millest ei tahakski rohkem eriti midagi rääkida kui et… see oli õnneks väga lühike.) Suure osa tuntud laulude sünnilood ei tulnud mulle üllatustena – eks neid ole kontsertidel ja intervjuudes varemgi jutustatud ja ühel aastal (aga mis aastal?) kasutati neid laulupeo nootides kujunduselementidena – aga selgub, et Ehala on teinud ohtralt muusikat ka multifilmidele, mida keegi kunagi pole näinud. Meie nägime ja nüüd jääb “Jõuluingel” mul igavesti seostuma kingikratist rebasega (ikka parem kujutluspilt kui kiilanev ingel).
Laulda oleks jaksanud rohkemgi, aga selles laagris jäi ohtralt aega uute koorikaaslastega suhtlemiseks ja ühiste tuttavate kaardistamiseks. Süütu küsimus paarile teisele rebasele “kus kooris te Eestis laulsite?” viis avastuseni, et vähemalt viis Euroopa Eestlaste Koori lauljat on pärit Hugo Treffneri Gümnaasiumi segakoorist. Ma olen laulnud nii mõnegi päris ägeda dirigendi käe all ja namedropping pole mulle võõras pahe, aga vat selle peale pole ma küll kunagi tulnud, et mu keskkooliaegse muusikaõpetaja nimi võiks kelleski äratundmist tekitada.
Laupäeva õhtul sain jälle uutmoodi eestlast imetleda, kui Luksemburgi naised meile laulude-tantsudega esinesid. Sellise särtsuga eesti rahvatantsu pole ma enne küll nägema juhtunud. Ja mind on alati skeptiliseks teinud see “eesti naised on nii ilusad” väide, aga kui nüüd niiviisi kõrvalt vaadata, siis jah, no tõesti on! Pluss mulle kohutavalt meeldis see kombinatsioon triibuseelikust, mustast t-särgist ja sõlest, mida nad kandsid.
Ja siis järsku juba oligi viimane päev ja laagri lõppkontsert. Mul ei jõudnud isegi hääl ära minna – mis mõttes ongi läbi?!
Kontserdi emotsionaalseks tipphetkeks oli muidugi koori hümn “Amigos para siempre” (mille eestikeelne tekst on minu arvates muljetavaldavalt hea nii sisulise tabavuse poolest kui vormiliselt). Aga minuga koju kaasa tuli hoopis Ehala “Vana mehe laul”: ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.
Väga loodan seda koori veel kaua omaks hüüda.
Kitty Mamers
London
Euroopa Eestlaste Koori laulja alates sügisest 2015
* * *
Euroopa Eestlaste Koor on asutatud 2007. a. Kooris on üle 150 liikme, aktiivselt osaleb laululaagrites 70-100 lauljat, Remerschenis laulsid 86 lauljat 12 riigist, dirigendid Kalev Lindal (Eesti) ja Elo Tammsalu-Schmitz, kontsertmeister Aita Sibul, abidirigent ja asjaajaja Anneli Aken, külaline helilooja Olav Ehala.
Euroopa Eestlaste koori laululaagreid toetab Kultuuriministeerium väliseesti kultuuriühingute programmist. Suur tänu annetuse eest Euroopa Parlamendi liikmele pr Kaja Kallasele.
